Alumiinium (Al)

Alumiinium (Al), samuti spellitud alumiinium, keemiline element, perioodilise tabeli põhirühma 13 (IIIa või boorühma) kerge hõbekas valge metall. Alumiinium on Maa suurim metallielement’s koorik ja kõige laiemalt kasutatav värviline metall. Oma keemilise aktiivsuse tõttu ei esine alumiiniumi looduses kunagi metallikujul, kuid selle ühendid esinevad suuremal või vähemal määral peaaegu kõigis kivimites, taimestikus ja loomades. 

Esinemine ja ajalugu

Alumiinium esineb magakkivimites peamiselt aluminosilikaatidena feldspaatides, feldspatoidides ja vilgas; neist savina saadud pinnases; ning edasisel ilmastikutingimustel boksiidi ja rauana-Rikas lateriit. Kristalliline alumiiniumoksiid (smary, corundum), mis esineb mõnes maagis, kaevandatakse loodusliku abrasiivina või peenemates sortides rubiinidena ja safiiridena. Alumiinium esineb teistes vääriskivides, nagu topaas, granaat ja krüsoberüül. Paljudest teistest alumiiniumist mineraalidest on aluniit ja krüoliit mõningane kaubanduslik tähtsus.

Enne 5000 eKr valmistasid Mesopotaamias inimesed peent keraamikat savist, mis koosnes suures osas alumiiniumühendist, ning peaaegu 4000 aastat tagasi kasutasid egiptlased ja babüloonlased alumiiniumühendeid erinevates kemikaalides ja ravimites. Pliiny viitab alumiiniumile, mis on nüüd tuntud kui alumiiniumi ühend, mida iidses ja keskaegses maailmas laialdaselt kasutatakse tekstiilide värvide kinnitamiseks. 18. sajandi teisel poolel tunnistasid keemikud nagu Antoine Lavoisier alumiiniumoksiidi potentsiaalseks metalliallikaks.

Tooralumiini isoleeris (1825) Taani füüsik Hans Christian Ørsted alumiiniumkloriidi redutseerimise teel kaaliumalgaamiga. Briti keemik Sir Humphry Davy oli valmistanud (1809) rauda-alumiiniumsulam sulatatud alumiiniumoksiidi (alumiiniumoksiid) elektrolüüsimise teel ja oli elementi juba nimetanud alumiiniumiks; Hiljem muudeti sõna alumiiniumiks Inglismaal ja mõnes teises Euroopa riigis. Saksa keemik Friedrich Wöhler, kasutades redutseeriva ainena kaaliummetalli, tootis alumiiniumpulbrit (1827) ja väikeseid metallkoguleid (1845), millest ta suutis määrata mõned selle omadused.

Uus metall tutvustati avalikkusele (1855) Pariisi ekspositsioonil umbes ajal, mil see sai kättesaadavaks (väikestes kogustes suurte kuludega) sulaalumiiniumkloriidi naatriumi vähendamise teel Deville protsessi kaudu. Kui elektrienergia muutus suhteliselt rikkalikuks ja odavaks, peaaegu samaaegselt Charles Martin Hall Ameerika Ühendriikides ja Paul-Louis-Toussaint Héroult Prantsusmaal avastas (1886) kaasaegse alumiiniumi tootmise meetodi: sulakrüoliidis (Na3AlF6) lahustatud puhastatud alumiiniumoksiidi (Al2O3) elektrolüüsi. 1960. aastatel sai alumiinium esimese koha, vask ees, värviliste metallide maailmas tootmisel. Täpsemat teavet alumiiniumi kaevandamise, rafineerimise ja tootmise kohta leiate teemast alumiiniumi töötlemine.