Sügise järv
Mäletan nüüd päris selgelt, kui see lugu juhtus.Sügislehed voolasid mõõtmatult maapinnale, taastades järve, wher&35;101; me ujusime nagu lapsed, päikese all oli seal, et alla lennata.Sel korral olime me õnnelikud.Ma arvasin, et oleme.Aga tõde oli see, et sa tahtsid mind maha jätta, mitte mulle rääkida.Sellel kallil ööl, vaadates järve, ähmaselt teadvusel.Sa ütlesid: " Meie lugu lõppeb. "
Vihm oli tappev suve viimastel päevadel, sa olid tapnud mu viimase hingetõmbe armastust, juba kaua aega tagasi.Ma ei arva ikka veel, et I&35;39Sa võtsid mult kõik ära.Ja seal ma seisin, ma teadsin, et mina olen see, kes maha jääb.Aga ikkagi ma jälgin järve, ähmaselt teadvusel, ja ma tean, et mu elu lõpeb.